Traavisport

Traavisport (harness racing) kujutab endast hobuste võiduajamist, kus hobused jooksevad ühes kindlas allüüris – traavis. Traavivõistluseid peetakse spetsiaalsel võidusõidurajal ehk hipodroomil, mille laius on umbes 20 meetrit ja pikkus tavaliselt 1000 meetrit. Rada on kaetud graniitkillustikuga ning kurvides on 15-kraadine kalle.

MTÜ Eesti Traaviliidu eesmärgiks on Eesti traavispordi arendamine; traavispordi kui harrastuse tutvustamine ja populariseerimine elanikkonna hulgas; hobuseomanike, treenerite ja sõitjate esindamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine kõikides instantides.

Eestis on ainult üks hipodroom, mis asub Tuula külas, Saue vallas, Harjumaal ning selle tegevust korraldab MTÜ Tallinna Hipodroom ja MTÜ Eesti Traaviliit.

Hobused on rakendatud spetsiaalse kergekaalulise traavikäru (sulky) ette, kus istub sõitja ehk kutsar (driver). Ühes võistlusklassis ehk jooksus stardib korraga 4-12 võistluspaari, kellele loositakse stardinumbrid, mis määravad hobuse positsiooni stardiauto taga, mille järele kogunevad hobused ca 30 sekundit enne stardi algust. Stardijoone ületamisel kiirendab auto hobustel eest ära ning seejärel lahkub rajalt. Eestis on levinumad võistlusdistantside pikkused 1640 (sprint) ja 2140 meetrit. Aeg-ajalt korraldatakse ka 3200 meetri pikkuseid vastupidavussõite.

Traavivõistluseid korraldatakse ka ratsatraavile ehk monte‘le, kus hobust juhitakse sadulast. Ratsanik koos varustusega peab olema võimalikult väike ja kergekaaluline. Sadulas seisab sõitja pooleldi püstises asendis, et hobusel oleks kergem traavi joosta.Sarnaselt kärusõidule stardib ühes jooksus 4-12 võistluspaari ning distantside pikkused on 1640 ja 2140 meetrit. Kuna monte on füüsiliselt väga raske, siis ei ole see Eestis väga populaarne.

Traavlid on kiire arenguga ning 2-aastased noorhobused saavad võistlemisõiguse iga aasta 1. juunil. Märadel on võistlemisõigus kuni 12., ruunadel ja täkkudel kuni 14. eluaastani. Peale võistluskarjääri lõppemist kasutatakse hobuseid aretuses ja peetakse neid ratsahobustena või lemmikloomadena.

Võistlustel stardivad hobused järgmistes vanuseklassides: 2-aastased, 3-aastased, 4-aastased ja vanemad. Üldiselt stardivad ühes võistlusklassis nii märad, täkud kui ka ruunad, kuid võidakse korraldada ka eraldi jooksele vastavalt hobuse soole. Noorhobuste tšempionaate peetakse 2-aastastele (Baby Race), 3-aastastele (Kriteerium) ja 4-aastastele (Derby). Vanemad hobused võistlevad avatud klassides. Sõitja vanus, sugu ja kaal ei ole oluline, kuid võidakse korraldada eraldi võistlusklasse naistele ja meestele.

Esimesed andmed hobuste võiduajamisest pärinevad juba 1500. aastast eKr. Suurema tähelepanu alla sattus spordiala Vana-Roomas, kuhu ehitati esimene hipodroom Circus Maximus, mille pikkus oli 621 meetrit ja laius 118 meetrit. Vana-Roomas peeti arvet hobuste sugupuude ja tulemuste üle ning võistlustel osalesid professionaalsed sportlased.

Traavispordis kasutatakse elava temperamendiga traavihobuseid ehk traavleid, kes on mitmete sajandite jooksul erinevatest hobusetõugudest eesmärgiga saada kompaktse ja “õhukese” kehaehituse ning pikkade jalgadega hobused, kes on vastupidavad ja suudavad kiiresti traavi joosta. Traavlite aretus sai alguse kiiretest ja vastupidavatest flaami hobusest, kellest hiljem aretati Hollandi ratsahobused. Erinevad traavlitõud on:

1. Norfolki traavel (Norfolk Trotter) – pärineb 15. sajandi Inglismaalt, kus ristati flaami hobuseid ja kergeid inglise täisverelisi ratsahobuseid. Norfolki hobune oli raskema tüübiga veohobune.
2. Orlovi traavel (Orlov Trotter) – pärineb 18. sajandi Venemaalt, kus ristati erinevaid hobusetõuge, et saada vastupidav, kiire ja elegantse välimusega tõug. Tõuaretuses kasutati ainult väga hea traavi ja ilusa välimusega hobuseid. Nad on rahuliku iseloomuga ja raskema tüübiga ning kasutatakse tänapäeval nii traavispordis kui ka ratsa- ja vankrihobustena. Tõule iseloomulik värv on hall.
3. Vene traavel (Russian Trotter) – pärineb 19. sajandi lõpust, kus ristati orlovi ja ameerika traavleid, eesmärgiga saada kiiremaid traavihobuseid. Tüüpiline värvus on kõrb, kuid esineb ka halli.
4. Prantsuse traavel (French Trotter) – pärineb 19. sajandi Prantsusmaalt, kus ristati kohalikke normandia hobuseid ristati inglise täisvereliste ratsahobuste ja norfolki traavlitega, hiljem kasutati ka ameerika traavleid. Võrreldes ameerika traavlitega on prantsuse traavlid suuremad ja massiivsemad, kuid füüsiline areng on pisut aeglasem. Tüüpilised värvused on kõrb, raudjas ja must.
5. Ameerika traavel (American Standardbred) – pärineb 18. sajandi Põhja-Ameerikast. Tõuaretuses kasutati inglise täisverelisi ratsahobuseid, norfolki traavleid, angloaraabia ja hollandi ratsahobuseid ning kanada küliskäigu hobuseid. Ameerika traavleid võib pidada kõige kiiremaks ja tähtsamaks traavlitõuks, sest neid kasutatakse kõikide teiste tõugude aretuses. Tüüpiline värvus on kõrb. Tõu teeb eriliseks see, et nad oskavad joosta nii traavi (diagonaalselt astuvad ette esimene ja tagumine jalg) kui ka küliskäiku (ühe kehapoole esimene ja tagumine jalg astuvad samal ajal ette). Küliskäiku jooksvateid hobuseid nimetatakse pacer‘iks.

Eestis aretatakse Eesti soojaverelisi traavleid eesmärgiga saada hea jõudluse ja kiirusega traavihobune, kes suudab teiste tõugudega konkureerida rahvusvahelises traavispordis. Eesti soojaverelise traavli aretuses kasutatakse kõikide teiste traavlitõugude esindajaid ja nende ristandeid, kuid eelistatud on ameerika traavlid oma parimate omaduste poolest. Vene traavleid kasutatakse pigem harva. Aretuses on tähtsaim kriteerium hobuse liikumiskiirus – oluline on aretada kiiret mära, sest varss pärib suurema osa mära omadustest. Täkkude puhul soovitatakse valida kiired ja tunnustatud hobused. Oluline on pöörata tähelepanu ka hobuse liikumisele – traav peab olema energiline ja maadhaarav.

MTÜ Eesti Traaviliidu eesmärgiks on Eesti traavispordi arendamine; traavispordi kui harrastuse tutvustamine ja populariseerimine elanikkonna hulgas; hobuseomanike, treenerite ja sõitjate esindamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine kõikides instantides. ETL seisab hobuste heaolu eest nii pidamis-, treening- kui ka võistlustingimuste osas. Traavivõistluste reeglid on sätestatud Eesti Traaviliidu võistlusmäärustikus; suurvõistluste (Derby, Kriteerium, Baby Race) osavõtutingimustes; ETL dopinguvastases reeglistikus ja keelatud ainete nimekirjas; ETL karistusmäärustikus.