Stardiauto


Tallinna hipodroomil laseb traavleid võiduajamisele lahti päevinäinud „tiivuline“ Pontiac Chieftain.

Loojangule vastu kappab üksik hobune, kuhu viib küll tema tee, kas tal pole peremeest,“ laulis 1980. aastate alguses ansambel Keeris laulus „Viimne ratsu“. Sellest laulust märksa varem, juba 1958. aastal saabus siia maailma aga hipodroomi stardiauto Pontiac Chieftain. Tallinna jõudis see 1990-ndate alguses Rootsi Bergsakeri hipodroomi kingitusena, kui sinna uus stardiauto osteti. Võib küsida, kui mitmel maailma hipodroomil on ametis veel nii vana stardiauto. Hipodroomi- asjanduse võhikuna ei julge vastust pakkuda, kuid ütleksin, et need rajad võib ilmselt ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Enamasti pidavat seks otstarbeks kasutatama tänapäevasemaid kastiga maastureid.

Roman Eelmaa on olnud stardiauto juht Pontiaci esimestest Tallinna-päevadest peale. Tema sõnul teeb Chieftaini lisaks „tiibadele“ eriliseks veel tagavedrustuse puudumine. See on hipodroomiautode eripära – Eelmaa sõnul segaks üles-alla õõtsuv autopära hobustel sõiduks valmistumist. Teine oluline nõue on stardiautole veel – stardi sujuvuse huvides peab see olema automaatkastiga. Tallinna hipodroomi Chieftain laseb stardiks lahti korraga kuni kaheksa hobust. Odomeetri järgi on kuueliitrilise kaheksasilindrilise mootoriga Pontiac oma 55-aastase elu jooksul läbinud vaid 160 000 kilomeetrit, aga kui palju siis kilomeetrisel hipodroomiringil tiirutades seda maad ikka koguneda saab?

Ent mis auto on üldse Pontiac Chieftain? Uhkest nimest (chieftain – sõjapealik, hõi- mupealik) hoolimata oli see omal ajal hästi tavaline. Näiteks 1958. aastal koosnes Pontiaci valik (hinna ja edevuse kasvamise järjekorras) mudelitest Chieftain, Star Chief, Bonneville ja Parisienne. Üldse toodeti Chieftaini aastatel 1949–1958 kolme generatsioonina, selle eelkäijaksoli Pontiac Torpedo.

Teise maailmasõja järgses Ameerikas kerkis elujärg kui pärmi väel ning automüük tegi 1949. aastal hüppe 5,1 miljoni masinani. Ameeriklaste käsutuses oli väga hea teedevõrk ja nad olid tüdinud vanadest autodest, mille konstruktsioon ja disain pärinesid veel sõjaeelsest ajast. Jänkid nõudsid sõidukeid, mis väljendaks nende optimismi ja kindlust tuleviku suhtes. Nii toetas sõjajärgne heaoluühiskond autode kujustuse ja inseneritöö tõusu kvalitatiivselt uuele tasemele.

Chieftaini esimest, välimuselt veidi GAZ-12 ehk ZIM-i meenutavat põlvkonda peeti üheks parima välimusega autoks 1950. aastate alguses. Ostjad said valida kahe- või neljaukselise sedaani, edeva Catalina-hardtop’i, kabrioleti, veidra universaali või madala katusega ja rohkelt kroomitud Custom Sedani vahel. Kuna bensiin oli naeruväärselt odav, ei koonerdatud ka mootori valimisel: 85% ostjaid eelistas 4,6-liitrist kaheksasilindrilist, mis arendas 122 hobujõudu.

Tallinna hipodroomi Pontiac Chieftain pärineb viimasest, kolmandast põlvkon- nast. 1955. aastal sai kere täiesti uue disainija esimest korda hakati kapoti alla paigutama V8-mootorit. 1957. aastal lisandusid kujustusse lennuki-raketiteemale omased teravatipulised tagatiivad. Aasta hiljem ehk viimasel tootmisaastal sai Chieftain hulga iseloomulikke disainielemente: kärgstruktuuriga iluvõre, topelttuled ette ja taha ning nõgusate külgedega tagatiivad. Chieftaini nimi oli kirjutatud auto taga- uksele või -tiivale, lisaks oli seal reas kolm nelinurkset tähte. Lisavarustusena pakuti näiteks „sportlikku“ transistorraadiot ja õhkvedrustust. Sisepolster valmistati nahka imiteerivast materjalist nimetusega Morrokide. Mootori töömaht tõsteti

370 kuuptollini (veidi üle 6 liitri) ning see arendas kuni 270 hobujõudu. Reklaamis lubati ostjale suurt autot sedavõrd väikese hinnaga, mida teised tootjad ei suuda pakkuda.

1958. jäigi Chieftainile viimaseks tootmisaastaks. Järgmisel aastal kadus Chieftaini nimi ja auto asendati täiesti uuega – Catalina-nimelisega. Enne seda kandsid aastail 1950–1958 Catalina lisa- nime kõik Pontiaci hardtop’id ehk B-piilarita sedaanid ja kupeed.

tekst: Heikki Sal-Saller, Veebruar 2013 TOP GEAR